Kuigi küülikud on ühed populaarseimad väikeloomad, on nende pidamise kohta endiselt liikvel palju väärarusaamasid. Paljud tänapäeval levinud uskumused pärinevad multifilmidest, reklaamidest ja iganenud pidamissoovitustest. Kahjuks võivad need müüdid viia olukordadeni, kus küülik jääb üksikuks, tema vajadused jäävad rahuldamata, ta haigestub või loobutakse temast sootuks.

Kui sa oled kunagi mõelnud, kas on vahet öelda küülik või jänes, siis sa pole üksi. Neid kahte mõistet aetakse sageli segi – eriti kui jutt käib armsast karvakerast, keda kodus lemmikloomana peetakse. Aga kas neil kahel on tegelikult vahe?

Igal kevadel reklaamitakse sotsiaalmeedia gruppides, kuidas hobitaludes, kodupaljundajatel ning end kasvatusteks nimetavates asutustes on suurenenud hoogsasti küülikute arutu paljundamine. Millerdajate peamisteks müügiartikliteks on see, et nad on inimesega harjunud, neid on peale sündi esimesest päevast sülle võetud ja ei karda nad koeri, kasse ja on sobilikud lastele- küülikule vaimne ja füüsiline õudus ning tõeline millerdajate seebijutt.

Lihavõtted on väga lähedal ja nii mõnelgi võib olla mõte viia pühade puhul koju üks pisike ja armas küülik loomapoe klaasakna tagant. Enne selle otsuse tegemist on aga vaja selgeks teha, mida küülikute pidamine tähendab ja mida nende heaoluks vaja on.

Küülikud on laialdaselt kasutusel loomkatsetes, eelkõige ravimite, kemikaalide ja tarbekaupade ohutuse testimiseks. Kuid peab ära märkima, et küülikud moodustavad vaid umbes 1% loomkatsetel kasutatavatest loomadest, ligi 95% moodustavad hiired ja rotid. Küll aga aitab tehisintellekt kaasa kõigi liikide ekspluatatsiooni lõpetamisele.