Artikkel on ilmunud Eesti Loomaarsltik Ringvaade 3ndas numbris aastal 2016. Artikli autoriks on dr. Kristin Tõnise, Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku eksootiliste loomade meditsiini vanemloomaarst ja õppejõud.
Küülikute pidamine lemmikloomadena on Eestis järjest populaarsem, mistõttu neid puudutav info on vajalik nii loomapidajatele kui ka veterinaaridele. Seejuures on küülikute agressiivsus väga aktuaalne teema. Küülikud peaksid olema loomult rahulikud, seega igasugune märk agressiivsusest võiks panna looma omaniku muretsema, et lemmikuga on midagi valesti. Küülikute agressiivsus omanike suhtes on nende hülgamise peamine põhjus kogu maailmas.
Üks oletusi on, et tubastes tingimustes peetavatel küülikutel esineb rohkem agressiivsust ning et agressiivsusel on tõuline eelsoodumus. Need väited on hetkel veel kinnitamata, kuid uuringud selliste seoste kindlakstegemiseks käivad.
Enamik käitumuslikke probleeme on tingitud arusaamatustest omaniku ja küüliku vahel. Omanikud peavad jätkuvalt agressiivsust pigem käitumisprobleemiks kui valu, arglikkuse või seksuaalkäitumise märgiks.
Agressiivse küüliku puhul tuleks esmalt välistada valust või mõnest haigusest tingitud agressioon. Peamised agressiivsuse haiguslikud põhjused emaste küülikute puhul on emaka hüperplaasia ja adenokartsinoom. Tavapäraselt sõbraliku küüliku puhul on järsk agressiivsus pigem märk valust või ebamugavusest kui käitumishäirest. Küülikud on saakloomad, mistõttu nad oskavad väga hästi varjata haigustega kaasnevat ebamugavustunnet ja valu. Oluline on ära tunda ja mõista, kuidas küülikute käitumine haigestumise puhul muutub. Terved küülikud on uudishimulikud, erksad ning nuusivad huvitatult ümbrust. Kare ja tuhm karvkate, elutud ja mittefokusseerunud silmad viitavad tervisehäirele. Küülikud, kes tavapäraselt on aktiivsed ja nõuavad palju tähelepanu, kipuvad haiguse korral hoidma omaette, konutades nurgas või varjudes. Küülikud, kes kannatavad valu käes, muutuvad kergesti ärrituvateks, tujukateks ja agressiivseteks. Valul võivad olla erinevad haiguslikud põhjused, mistõttu tuleks esmalt läbi viia põhjalikud terviseuuringud. Nende välistamisel saab hakata otsima muudest teguritest tingitud käitumishäiret.
Kõik pealtnäha agressiivsed signaalid ei pruugi tegelikkuses tähendada, et küülik on agressiivne. Tabelis 1 on välja toodud sagedamini esinevad signaalid, mida küülikutel võidaks tõlgendada agressiivsusena.
Agressiivsuse taset mõjutavad faktorid on suuresti teadmata. Agressiivsusel võib olla mitu põhjust:
– õpitud käitumine: omanik ei tegele küülikuga, sest küülik on agressiivne;
– ebasobilik või vähene sotsialiseerimine: neutraalse tutvuspinna puudumisel tutvustatakse küülikule teisi loomi või inimesi küüliku territooriumil;
– igavus: küülikut peetakse alaliselt pisikeses puuris, vesi ja hein ees ning puudub igasugune stimulatsioon;
– territoriaalne agressiivsus;
– eelnev trauma, mille tulemusena küülik käitub kurjalt;
– valu või haigus;
– teadmatus: omanikud ei tea küülikute loomupärasest käitumisest ega pidamisest piisavalt, soodustades sellega käitumuslike probleemide tekkimist;
– valed võtted küülikuga ümberkäimisel, mistõttu küülik on agressiivne kartusest temaga toimuva ees.
Pidamisvõtetest tingitud agressiivsus
Üks faktor, mis võib mõjutada agressiivsust, on küülikupoegade võõrutamisvanus. Looduses hakkavad jänesed uurima oma pesaala kolmenädalaselt ja on iseseisvad juba viiendaks elunädalaks. Koduküüliku puhul tähendaks see, et küülikupojad, kes võõrutatakse hiljem, viie kuni kaheksa nädalaselt, on agressiivsemad. Varasem eraldamine emast, vanuses 4–6 nädalat, võib seega vähendada agressiivsust. On leitud, et üle kümne päeva vanuste küülikupoegade õrn ja sage käsitsemine ei vähenda mitte ainult nende hirmu inimeste ees, vaid mõjub positiivselt ka kasvukiirusele ja vähendab suremust. Käitumishäirete ennetamisel võib abiks olla ka võõrutamise ajal küülikupoegade paaris pidamine. Sotsiaalne rikastamine näiteks kahe küüliku koos pidamisel võib käitumishäirete ennetamisel olla suurema efektiivsusega kui füüsiline rikastamine mänguasjade andmise teel.
On tehtud uuringuid, kuidas mõjutavad küülikute käitumist puuri suurus, mitmekesi koos elamine, puuri rikastamine mänguasjade, erinevate tasandite, tunnelite vms teel ja neile erinevate tegevuste pakkumine. Ideaalseim kooslus küülikute paaris pidamise puhul oleks kastreeritud isane ja steriliseeritud emane loom.
Piiratud liikumine ja küüliku üksikult pidamine soodustab looma ebanormaalset käitumist. Suurendades küülikute puuripinda ja sotsialiseerumist liigikaaslastega on võimalik agressiivsust vähendada.
Kui tegu on agressiivsusega, mille põhjus on puuri väiksus või küüliku „igavus“ ehk küülik on agressiivne, kuna puudub stimuleeriv tegevus, siis tuleks suurendada puuri ning võimaldada talle peitumist. Suuremas puuris peaks olema mitu tasandit, see annaks juurde ruumi, lubades küülikul minna eraldatud puurialadesse. Samuti võiks kasutada küülikutele mõeldud mänguasju ning „väikseid heinarulle“. Mänguasjade valikul peaks lähtuma indiviidist ning need ei tohi olla toksilisest materjalist. Oluline on jälgida, et küülikud tükeldatud mänguasju alla ei neelaks. Mänguasju võiks vahetada iga paari päeva järel, et vältida tüdimust ning pakkuda tegevustes mitmekesisust.
Mänguasjadeks sobivad:
– pappkastid, mida saab teha tunneliteks;
– tualettpaberi või majapidamispaberi sees olevad papprullid;
– proovida võib ka koertele mõeldud tugevamast plastikust mängupalle;
– vanad rätikud, mida küülikud saaksid kraapida;
– ajalehed, mida küülikud tükeldada saavad;
– heinast punutud onnid või majakesed.
Mõni lemmikloomatoodetega tegelev firma pakub tugevamini rullitud heina, mis teeb küülikule söömise huvitavamaks ning ta näeb rohkem vaeva, et saada hein rullist kätte. Tegevust pakuvad küülikule ka närimispulgad, nende olemasolul väheneb puuri närimine ning agressiivsus. Ebakvaliteetsed süsivesikuterikkad närimispulgad võivad olla pigem kahjulikud, sest annavad küülikule liigset energiat, mida puuris elav küülik ei suuda ära kasutada. Selle tulemusena võtavad küülikud kaalus juurde ning muutuvad agressiivseks. Pidev nosimine aitab vältida igavust ja korduvat negatiivset käitumismustrit. Küülikud vajavad pidevalt vabalt ees olevat seeduvat kiudu – heina või värsket rohtu. Vähese kiusisaldusega toidu nosimine soodustab terviseprobleemide teket, milleks võivad olla seedekulgla gaasidest tingitud valulikkus, samuti igavusest tingitud frustratsioon. Mõlemat probleemi võivad küülikud väljendada agressiivsuse või ebasoovitavate käitumismustritena, näiteks puuri närimisena.
| Tabel 1. Küülikute käitumuslike signaalide tähendused | |
| Signaal | Tähendus |
| Klõpsutus (ingl k clicking) | Positiivne signaal, sagedaseim heli pärast maiuse andmist. |
| Näksamine | Ei pruugi alati olla tingitud vihast. Küülik võib vihjata sellele, et isik peab „liikuma eest ära“ või tahab „sülest maha saada“ või vastupidi, otsib tähelepanu. |
| Jalaga vastu maad löömine | Järsk löök on tavaliselt hoiatus või märguanne, teavitamaks teisi ohust. Sageli kaasneb sellega pupillide laienemine ja peidukoha otsimine. |
| Norsatamine, urisemine, turtsumine või mõmisemine | Hoiatusheli. Sageli sisisev, lühike, haukuv heli, mis kaasneb lisaks agressioonile ka hirmu korral. Küüliku kõrvad on peadligi ning saba kõrgel õhus. Küülikud kasutavad seda signaali pahameele või viha väljendamiseks. Tüüpiliselt käitub küülik sellises järjekorras: urin -> rünnak -> hammustus. |
| Löömine või vehkimine | Kui küülik tunneb end sülle võtmisel ebakindlalt, võib ta põgenema saamiseks lüüa järsult jalgadega. |
| Ründamine/agressiivsus | Küülik on pinges, kehaasend on püstine, saba välja sirutatud, kõrvad peadligi. See on kaitsepositsioon. Küülik võib lüüa ka tagajalgu kõrgele õhku ning taha. |
| Alandlik positsioon | Jalad on keha all, pea ette välja sirutatud. Küülik soovib silitamist, kehalist kontakti. |
| Lakkumine | Puhastamine, hoolitsemine, kiindumuse näitamine. |
| Puuri närimine | Tingitud närvilisusest, ruumipuudusest. Küülik tunneb end vangistatuna. |
| Kellelegi/millelegi peale hüppamine | Dominantsuse näitamine. |
Territoriaalne agressiivsus
Looduses elavad jänesed suurtes gruppides ning harva liigutakse väljapoole oma piirkonda. Isased loomad on väga territoriaalsed, emased kaitsevad oma urgusid ja järglasi. See kehtib ka koduküülikute puhul, kuna paljusid käitumismustreid, mida näeme metsküülikutel, imiteerivad ka koduküülikud.
Küülikud on tugevalt territoriaalsed loomad. Nad märgistavad kõike, nii elusaid olendeid kui ka elutuid asju. Küülikud märgistavad oma järglasi näärmete sekreediga ning on agressiivsed võõraste järglaste vastu. Küülikute puhul, kes ründavad inimesi oma territooriumil (puuris või majas), on tegemist territoriaalse agressiooniga. Selle väljendumine võib olla igapäevane või esineda hooajati, näiteks suguküpsuse saabumisel, paaritushooajal või ebatiinuse puhul. Sellistes olukordades aitab agressiivsuse vähendamisele kaasa looma kastreerimine või steriliseerimine.
Suguhormoonidest tingitud agressiivsus
Puberteedieas küülikud käituvad tihti nagu teismelised – nad kipuvad olema lärmakad, mänguhimulised ja vallatud. Nad on uudishimulikud, aktiivsed närijad ja kaevajad. Võib kuluda kuni aasta enne, kui nad rahunevad. Noored küülikud võivad muutuda ründavateks ja laastavateks suguküpsuse saabudes. Emased küülikud võivad muutuda agressiivseks inimeste ja teiste küülikute vastu juba kolme-neljakuuselt. Nad pritsivad uriini, kaevavad puuris ning üritavad luua pesa. Isased küülikud muutuvad sõjakateks nelja-viiekuuselt, pritsides uriini, koogutades asju, inimesi või teisi loomi. Selle vältimiseks peaks küülikud steriliseerima või kastreerima, vältimaks suguhormoonidest tingitud agressiivsust.
Kastreeritud küülikud on tihtipeale paremad lemmikloomad – nad on vähem territoriaalsed ning märgistamine pole nii sage. Kastreeritud küülikud kaklevad oma liigikaaslastega vähem. Siiski ei pruugi käitumismuutus olla näha enne 30 päeva möödumist kastreerimisest, sest suguhormoonide tase ei ole veel täielikult organismis stabiliseerunud. Isased küülikud, keda on varem kasutatud aretuses, võivad väljendada seksuaalset käitumist veel kuni kümme kuud pärast kastreerimist. Suuremate tõugude puhul võib negatiivsete seksuaalsete käitumisharjumuste kadumiseks kuluda kuni kuus kuud.
Emased küülikud koogutavad teisi küülikuid dominantsuse näitamiseks. Suguküpsuse saabudes kipuvad nad muutuma agressiivsemaks, territoriaalseks ning eemaletõmbunuks. Emastel küülikutel võivad esineda tujutsemisetsüklid, mis on seotud hormonaalsete muutustega ja ebatiinuse väljakujunemisega. Nad võivad muutuda agressiivseks oma kaaslaste suhtes ka ainult teatud perioodidel. Suguküpsuse saavutanud emased võivad olla tujukad, kaklemisaltid, urineerida igale poole ning kaevata üles allapanu.
Noorte isaste küülikute vahel puberteedieas esinev agressioon välistab nende gruppides pidamise. Emased pole tihtipeale niivõrd agressiivsed ning seetõttu saab puberteedieas emaseid pidada mitmekesi. See reegel ei kehti aga emaste puhul, keda noorena on peetud üksikuna ning täiskasvanuks saamisel pannakse kaaslastega ühte puuri. Uue küüliku tutvustamine peaks olema aeglane ja ettevaatlik protsess, mida jälgitakse tähelepanelikult. Tutvustamine peaks toimuma neutraalsel pinnal, samuti võiks pakkuda sööta, mis juhiks üksteiselt tähelepanu kõrvale. Ükskõik milline märge agressiivsusest võib viidata sellele, et need loomad ei pruugi omavahel läbi saada.
Toiduga seonduv agressiivsus
Küülikud võivad kaitsta oma toidukaussi, rünnates omaniku kätt, mis seda eemaldada tahab. Looduses on jänes kohanenud kesise toiduvalikuga ning kui ta leiab mahlase roheala, siis instinkt käsib tal seda kaitsta. Sama instinkt kehtib ka koduküülikute puhul. Küülikuid, kes kaitsevad oma toidukaussi samamoodi, peaks varustama puuris mitme söögikohaga, nii et üks toidukauss ei muutuks peamiseks. Värske rohu võib puuri laiali laotada, rakendades küüliku looduslikku instinkti toidu otsimisel. Küülikud, kes saavad naturaalselt kõrge kiusisaldusega heinapõhist sööta ning mahlaseid juur- ja köögivilju, on rohkem rahulolevad kui need, kes saavad korra päevas ette kogu oma toidu krõbinate näol. Heinapõhise dieediga küülikutel on rohkem tegevust, söömine täidab nende päevas tunde, sest nad saavad tihti näkitseda väikeseid toiduportsjoneid. Kontsentreeritud krõbinaid saavad küülikud kulutavad seevastu söömisele vähem aega. Liiga proteiini- ja süsivesikuterikas söödaratsioon võib omakorda olla käitumishäirete põhjus.
Hirmust tingitud agressiivsus
Küülikutel võib esineda ka hirmust tingitud agressiivsust. Küülik on looduses saakloom ja kardab kiskjaid, eriti kui teda taga ajada, kinni püüda ja üles tõsta. Kui küülik kardab, väljendab ta seda kõrge kiljatusega. Looduses toimib see kiljatus kui hoiatus koloonia teistele liikmetele ning samas püüab jänes sellega kiskjat hirmutada. Igas olukorras, kus küülik näitab välja agressiivsust, on oluline kindlaks teha ja analüüsida, kas see on vastusreaktsioon hirmule. Tuvastades hirmu põhjuse saaks vastava stiimuli kõrvaldada. Küülikud tuginevad oma käitumises suuresti kuulmisele, mis annab neile varaseid signaale ümbritsevast keskkonnast. Kurtus on sage hirmu põhjus ning hirm põhjustab omakorda agressiivsust. Kurtus võib olla kaasasündinud häire või haiguse tüsistus. Küülikud, kes ründavad neile lähenevat kätt, istudes oma pesa ligiduses, võivad olla pigem agressiivsed hirmust käe ees kui territoriaalselt agressiivsed. Küülikud kardavad tihti kätt, mis läheneb nende näole otse või küljelt. Käsi peaks lähenema alati pea kohalt või kuklast, puuridesse sisenedes tuleks kasutada võimalust läheneda küülikule puuri ülemisest uksest. Küülikud hingavad peamiselt nina kaudu ning nende huultealune piirkond on eriti tundlik. Seetõttu ei meeldi neile nina ja suuümbruse puudutamine. Sellest tulenevalt võib käe asetamine nina juurde neid ehmatada ning nad võivad reageerida ründavalt.
Kui tegu on hirmust tingituna agressiivse küülikuga, kes hammustab talle lähenevat kätt, tuleks teda aegamööda silitamisega harjutada. Alustuseks võiks looma harjutada pika varrega harja puudutamisega. Samal ajal tuleks anda preemiana maiust, soodustades positiivset emotsiooni. Kui küülik harjub harjaga silitamisega, on järgmine samm harjavart järk-järgult lühendada senimaani, kuni küülikut on võimalik käega silitada. Edasi peaks juba harjutama küüliku sülle võtmist. Ajal, mil küülik õpib omanikku usaldama, tuleks temaga konflikte vältida. Hammustamise korral tuleks jäljendada küüliku karjatust – kohene lühike kile karjatus annab küülikule teada, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav.
Küülikutel on mälestused erinevatest kohtadest, sündmustest ja isikutest, mis põhinevad lõhnal. See lõhnamälu vähendab kartust erinevate olukordade ees.
Mõnes riigis on kättesaadavad ka küülikute feromoonid, millest on kasu hirmu vähendamisel.
Mida teha agressiivse küülikuga?
Agressiivsuse põhjuse kindlakstegemiseks on vajalik spetsialisti koduvisiit, jälgimaks küüliku käitumist tema enda keskkonnas. Tuleks kindlaks teha, milline on agressiivsust esile kutsuv põhjus, mis tingib küüliku jaoks frustreeriva või hirmutava situatsiooni.
Küülikute agressiivsust tuleks eelkõige ennetada sotsialiseerimise ja võimalikult noores eas käsitlemise teel. Olulisel kohal on ka kiitus. Kindlasti peaks omanik jälgima küüliku kehakeelt. Oluline on teada küülikutele sobivaid pidamistingimusi ning tunda käitumismustreid.
Küüliku halva emotsiooni märk on peadligi hoidvad kõrvad, välja sirutatud saba, nina või lõua ettetoomine, pinges ja püstine kehahoid. Sellistel puhkudel tuleks küülikul lasta olla omaette.
Oluline on meelde jätta, mida MITTE teha agressiivse küülikuga:
– võtta küülikut sülle;
– ajada küülikut taga;
– viia kätt küüliku puuri;
– karistada küülikut, kasutades negatiivset tagasisidet, näiteks löömine;
– läheneda küüliku näole ülevalt või nina poolt.
Mida siis täpsemalt teha agressiivse küülikuga?
Tee kindlaks, kas tegu on haigestumisest tingitud agressiivsusega või käitumisprobleemiga.
– Kastreeri/steriliseeri küülik – lisaks meditsiinilisele plusspoolele (emaka hüperplaasia ja adenokartsinoomi ennetamine) hõlbustab see ka küüliku lemmikloomana pidamist.
– Väldi stressi tekitamist küülikule ning enneta päästikuid (ingl k trigger), mis vallandavad agressiivse käitumise.
– Inimese kohaolekuga harjutamiseks istu tavapäraseid asju tehes põrandal, pööramata küülikule erilist tähelepanu.
– Küülikuga suheldes kasuta rahulikku, pehmet ja meeldivat häält.
– Luba küülikul ise puurist välja tulla.
– Pea päevikut, millal ja mille järel tekkis küülikul agressiivne käitumine. Kas agressiivsus on seotud teatud inimestega? Mis juhtus enne episoodi? Mida tegi situatsioonis osalenud inimene? Oluline on üritada aru saada, kas sellel negatiivsel käitumisel on mingisugune kindel muster.
– Hammustamise korral tuleks lühidalt ja kiledalt karjatada.
Vähesel osal küülikutest ei ole võimalik ühelgi viisil agressiivsust vähendada ja nad jäävadki elu lõpuni „pahurateks“. Sellega tuleks küülikupidamisel arvestada, rakendades erinevaid kaitsemeetmeid, näiteks puhastada puuri kinnastega. See aga ei tähenda, et tegu oleks halva lemmikloomaga. Omades piisavalt teadmisi küülikute käitumise, vajaduste ja nendega ümberkäimise kohta, leiate nad olevat palju rõõmu toovad lemmikud.
Kasutatud kirjandus
Bays, T.B, Lightfoot, T., Mayer, J. Exotic Pet Behavior: Birds, Reptiles and Small Mammals. Chapter 1: Rabbit Behavior, Elsevier Inc, 2006, pp. 1–49.
Buijs, S., Keeling L.J., Tuyttens, F.A.M. Behaviour and use of space in fattening rabbits as infulenced by cage size and enrichment. Applied Animal Behaviour Science, 2011, 134, pp. 229–238.
Buseth, M.E., Saunders, R. Rabbit Behaviour, Health and Care. Gutenberg Press Ltd, 2015, pp. 31–40.
Chu, L., Garner, J.P, Mench, A. A behavioral comparison of New Zealand White rabbits (Oryctolagus cuniculus) housed individually or in pairs conventional laboratory cages. Applied Animal Behaviour Science, 2004, 85, pp. 121–139.
Meridith, A., Lord, B. BSAVA Manual of Rabbit Medicine. British Small Animal Veterinary Association, 2016, pp. 45–52.
Mullan, S.M., Main, D.C.J. Survey of the husbandry, health and welfare of 102 pet rabbits. The Veterinary Record, 2006, 159, pp. 103– 109.
Richardson, V. Rabbits: Health, Husbandry & Diseases. Blackwell Publishing, 2000, pp. 6, 44, 144–150.
Tynes, V.V. Behavior of Exotic Pets. Blackwell Publishing Ltd, 2010, pp. 70–77.
Varga, M. Textbook of Rabbit Medicine. 2nd Ed, Elsevier Ltd. 2014, p. 93.